Kes on psühholoog?
Psühholoogi üldmõiste alla koondub terve hulk erineva väljaõppe ja sihtgrupiga spetsialiste. Püüame veidi selgitada, kellega on tegemist.
Psühholoogia on teadusharu, mis uurib käitumist ja psüühilisi protsesse (või psüühikat) ehk vaimseid protsesse ja nendevahelisi seoseid. Psühholoogia aine hõlmab näiteks aistinguid, taju, teadvust, mõtlemist, emotsioone, vajadusi, motivatsiooni, informatsiooni töötlemist, mälu, hoiakuid, fantaasiat, unenägusid, isiksuse arengut, kõnet ja tegevust.
Kliiniline psühholoogia on psühholoogia valdkond, mis hõlmab nii teadustööd kui ka kliinilist praktikat eesmärgiga mõista, ennetada ja leevendada psühholoogilist düstressi või düsfunktsioneerimist. Samuti on selle eesmärk edendada inimeste subjektiivset heaolu ja isiklikku arengut. Valdkonnas on kesksed psühholoogiline hindamine ja psühhoteraapia ning lisaks sellele võivad kliinilised psühholoogid tegeleda ka teadustöö, õpetamise, konsulteerimise ja muu valdkonda arendava tegevusega.
Psühholoog võib olla teadlane, kes uurib ja/või õpetab psühholoogiat või praktiseerib psühholoogilise nõustaja, kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudina. Eestis on sarnaselt muu maailmaga tänapäeval levinud praktik-teoreetik mudel, mille järgi tegeleb osa rakenduspsühholoogia praktiseerijatest ka teoreetilise uurimistööga. Psühholoog tegeleb inimese mõtlemise, tunnete ja käitumise ning nende põhjuste süstemaatilise uurimisega, sealjuures abistades inimest oma eluga paremini toime tulema. Eestis ei ole psühholoogi tiitel hetkel kaitstud, seega võib end psühholoogiks nimetada iga psühholoogia bakalaureuse kraadi saanud inimene.
Kliiniline psühholoog on psühholoogia vähemalt magistritaseme väljaõppe ja kliinilise psühholoogi kutsega inimene. Kutse saamise eelduseks on lisaks magistrikraadile ka kindlas mahus kliinilise psühholoogia alast enesetäiendust ja praktikat ning vähemalt aasta aega juhendamise all töötamist. Kliinilise psühholoogi töö on suunatud psüühilise distressi, psüühika- ja käitumishäirete ning tervist ohustava käitumise hindamisele, ravimisele ja ennetamisele. Kliinilised psühholoogid viivad läbi uuringuid patsiendi seisundi, häiret säilitavate tegurite ja ravi efektiivsuse hindamiseks ning kohaldavad vajadusel psühhoterapeutilist või neuropsühholoogilist ravi. Kliinilisel psühholoogil võib olla olenevalt valdkonnapõhisest spetsialiseerumisest ka lisakutseid – neuropsühholoog, psühhoterapeut, lapsepsühholoog, kohtupsühholoog.
Psühholoog-nõustaja tegeleb eelkõige probleemidega, mis otseselt ravi ei vaja ning inimestega, kellel on elulised või suhetega seotud probleemid, millega ei kaasne tingimata psühhiaatrilist diagnoosi. Nõustajad saavad õigeaegse sekkumisega aidata kaasa probleemide lahenemisele ja süvenemise ennetamisele, milles tulenevalt edasise ravi vajadust ei teki. Kui siiski ilmneb teistsuguse sekkumise vajadus, saavad nõustajad suunata inimese edasi kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudi juurde, aga ka soovitada pööruda psühhiaatri poole.
Psühhoterapeut on valdavalt psühholoogi või psühhiaatri haridusega kindla psühhoteraapia koolkonna juures väljaõppe läbinud spetsialist. Mõned koolkonnad lubavad ka muid lähedalseisvaid baasharidusi (nt sotsiaaltöötaja, eripedagoog). Psühhoterapeut kasutab psüühikahäirete ravimiseks oma väljaõppepõhiseid meetodeid, kohandades lähenemist vastavalt inimese ja probleemi vajadustele.